koordineerimisraskusi

Koordineerimisraskused viitavad inimese võimetusele sooritada sujuvaid, täpseid liigutusi ning planeerida liikumisjärjestust. Need raskused võivad ilmneda nii pehmete kui jäigade motorsete oskuste väljakujunemisel, hõlmates kirjutamist, kooli- ja igapäevatoiminguid, tasakaalu hoidmist ning kehahoia kontrolli. Sageli vajab inimene liigutuste tegemisel suuremat pingutust ning tema liikumised võivad tunduda kobakad või aeglased.

Võimalikud vormid ja põhjused: arengulised koordineerimishäired (tuntud kui arengu koordinatsiooni häire, DCD) esinevad peamiselt lapseeas ja võivad mõjutada koolitoiminguid ning igapäevaseid oskusi. Omandatud koordineerimishäired võivad tekkida pärast ajuhaigust, traumaatilist ajukahjustust, insulti või muid neuroloogilisi haigusi. Häire võib esineda koos teiste seisunditega, näiteks ADHD või autismispektri häirega, ning võib olla geneetiliselt osaliselt päritav.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel ja motoorsete oskuste testidel. Kasutatakse standardiseeritud hindamisi, mis mõõdavad kiirust, täpsust, tasakaalu ning plaanimise ja soorituse koordineerimist. Mõnikord kaasatakse pere- ja kooliandmeid.

Ravi ja toetus keskendub tavaliselt töö- või füüsikeraapiale, mis sisaldab harjutuste kogumit liikumiste koordineerimiseks, tasakaalu ja peenmotoorika arendamiseks. Kohandused koolis ja kodus, abivahendid ning strateegiad tegevuse sujuvamaks muutmiseks võivad parandada igapäevast funktsioneerimist. Varane sekkumine parandab sageli oskusi ja elukvaliteeti, kuid raskused võivad kesta pikaajaliselt.