jahutusest

Jahutusest on valdkond, mis tegeleb soojust eemaldamise ja temperatuuri alandamisega kindlaks määratud tingimustes. See hõlmab nii teooriat kui ka praktilisi süsteeme ja seadmeid, mis loovad kontrollitud külm- või kliimatingimusi erinevates rakendustes, alates toidukaitse ja meditsiinist kuni hoonete sisekliimani.

Mehaaniline jahutus toimib peamiselt aurutsükliga (vapor-compression cycle). Selles mängivad olulist rolli komponendid: kompressor, kondensaator, paisutusventiil ja aurusti. Jahutusvedelik muundub gaasiks, eraldab soojust kondenseerudes, seejärel jahtub ja aurustub ning protsess kordub. Teine oluline tüüp on absorbtsioonjahutus, mis kasutab soojust energia allikana ja sobib olukordades, kus on saadaval kuum allikas. Need süsteemid võivad kasutada erinevaid jahutusvedelikke.

Kasutusvaldkonnad on lai: toiduaineohutus ja säilitamine, külmikud ja sügavkülmikud, hoonete sisekliima kontroll (kliimaseadmed), tööstuslik jahutus ja protsessjahutus ning meditsiini- ja andmekeskuste jahutus.

Keskkond ja ohutus: jahutusainete valik mõjutab keskkonda. Varasemad CFC- ja HCFC-jahutusained kahjustasid ozonikihti, mis viis rahvusvahelise Montreal Protocoli kehtestamiseni; Kigali protokoll vähendas HFC-de kasutust. Tänapäeval eelistatakse jokutusainete puhul madala GWP-ga lahendusi ning kasutatakse looduslikke või alternatiivseid aineid (nt CO2, ammonia) ning suurendatakse energiatõhusust COPi kaudu.

Ajalugu: jahutustehnoloogia areng leidis tuge Carl von Linde 1870.–1880ndatel, kui loodi tööstuslikud aurutsükliga jahutussüsteemid. Varasemad uuringud ja arendused jätkuksid James Harrisoni ja teiste panusega, ning 20. sajandil levis jahutus nii kodu- kui tööstuslikuks tarbeks üle maailma.