isikuomaduste

Isikuomadused ehk isikuomaduste süsteem on püsivate käitumise, mõtlemise ja emotsioonide mustrite kogum, mis iseloomustavad inimese reageerimist erinevates olukordades ning eristab teda teistest. Need omadused püsivad suurema osa elust, kuigi nende väljendus võib ajas kontekstist sõltuvalt muutuda.

Kõige laialdasemalt kirjeldatud lähenemine on Suur Viis (Big Five), mis jagab isikuomadused viide laiemasse dimensiooni: ekstraversioon (sotsiaalsus ja aktiivsus), neurootilisus (emotsionaalne stabiilsus ja-tugevus), avatus kogemustele (kire uudishimu ja laiapõhjaline mõtlemine), heatahtlikkus ehk koostöövalmidus (kaastunne ja Usaldus) ning kohusetundlikkus (organiseeritus ja vastutustundlikkus). Need dimensioonid on paljude kultuuride ja keeltes kehtivad ning nende mõõtmine on psühholoogias keskne.

Isikuomaduste hindamisel rõhutatakse nii geeni kui ka keskkonnavahelust: ristumisel on oluline roll geenide mõjul ning varasel arengul ja elukogemustel. Uuringud näitavad, et omadused on suhteliselt stabiilsed täiskasvanuea alguseks ning kuigi neid võib eluperioodil veidi muuta, peegeldavad need üldist isikupära.

Mõõtmine toimub peamiselt enesehinnangu (self-report) küsimustike ja teise inimese hindamiste teel, sageli ka käitumuspõhiste ja olukorrapõhiste meetingute kaudu. Populaarsed tööriistad hõlmavad erinevaid Big Five hindamisvahendeid (nt NEO-PI-R, BFI) ning neid kasutatakse nii teaduslike uuringute kui ka personalivaliku ning kliinilise hindamise kontekstis.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad psühholoogiaalast uurimist, personalivalikut ja arendustegevust organisatsioonides ning kliinilist hindamist. Kritika keskendub kultuurilise varieeruvuse ja hindamise kultuurilise sobituvuse küsimustele ning sellele, kuidas metaandmed ja kontekst mõjutavad tulemuste tõlgendamist.