ionvaheühendite

Ionvaheühendid ehk ioonilised ühendid on ained, mis koosnevad vastassuunalistest laengutega ioonidest – kationitest ja anionitest – ning mida hoiavad koos tugeva ioonilise sideme jõud. Enamik neist tekib siis, kui metall reageerib mittemetalliga või kui happed ja alused reageerivad, järgides soolade moodustumise põhimõtteid.

Ioonilised ühendid moodustuvad tihti kristallvõre kujul, kus ioonid paiknevad korrapärases ahelate ja koordineerimissüsteemide võrgus. Nende ioonide suur laeng ja suuruse suurus mõjutab võre tihedust ja sidemete tugevust; seetõttu on neil tavaliselt kõrged sulamis- ja keemistemperatuurid ning need on habras.

Füüsikalised omadused tulenevad ioonilisest sidemest. Neid iseloomustab tugev kristallvõre, üldine hea kõikumine ja kõrge kõvadus. Puhasis elu metallide ja mittemetallide suhtes, need ei moodusta molekulaarselt helde struktuuri ning on tavaliselt tahked ained. Nad on head elektri-juhtivuse allikad ainult siis, kui nad on lahustunud polarsetes lahustites või sulatatud olekus, sest lahustamisel või sulamisel vabanevad ioonid võivad elektrit juhtida.

Kõige levinumad näited ionvaheühenditest on NaCl (naatriumkloriid), KNO3 (naatrium- või kaalium-nitraat), CaCO3 (kaltsiumkarbonaat) ja MgSO4 (magneesium-sulfaat). Näited illustreerivad laia kasutusvaldkonda: toidulisandid, väetised, keemilised reagendid ja mitmesugused tööstuslikud materjalid.

Märkimist väärib, et iooniliste ühendite omadused võivad olla erandlikud: mõned on väga vähelekriitselemenda solutuvad vett ning teised võivad moodustada vees hinnatud jahedamaid hidratseid.