inflatsioonieesmärgi

Inflatsioonieesmärk on rahapoliitiline eesmärk, mille keskpank on avalikult välja öelnud ning mille nimel ta püüab inflatsiooni hoida teatud taseme ja ajahorisondi raames. Eesmärk on seotud hinnastabiilsuse tagamise ja majanduse pikaajalise stabiilsuse jaoks ootuste korrigeerimisega.

Põhijooned on selgelt defineeritud sihtarv (ja selle ümber paindlik piir), soovitud ajahorisont, ning keskpanga sõltumatus ja läbipaistvus. Eesmärgi mõte on suurendada majandustegevuse usaldust ning muuta majanduse ootused prognoositavaks. Koolitatud analüütikud ja turuosalised kasutavad seda oma otsuste ja investeeringute hindamisel.

Kuidas inflatsioonieesmärk töötab: keskpank kasutab rahapoliitilisi vahendeid, peamiselt intressimäärasid ja avatud turu operatsioone, et viia inflatsioon soovitud taseme suunas. Kui inflatsioon ületab eesmärgi või ootused muutuvad, reageeritakse kiiresti. Paindlikum lähenemine lubab inflatsioonil lühiajaliselt kõrvalekalduda, kui see aitab säilitada tööhõivet või majanduskasvu.

Ajalugu ja näited: inflatsioonieesmärgi idee võttis laialdaselt kasutusele 1990ndatel. Esimesed rakendajad olid Uus-Meremaa ja hiljem järgisid mitmed teised riigid, sealhulgas Suurbritannia, Kanada ning paljud Euroopa riigid. Euroopa Keskpank taotleb inflatsioonistabiilsust, mida tähistab ligikaudne 2% inflatsioonieesmärk. USA majanduspoliitikas on axiomeks sisemine hinnastabiilsus koos tootmise ja tööhõive tasakaalustamisega, kuid regulaarselt ei seada Föderaalreserv konkreetset rahapoliitilist inflatsioonieesmärki nagu paljud teised riigid.

Kasu ja kriitika: inflatsioonieesmärk suurendab poliitika läbipaistvust ja usaldust ning aitab ootusi stabilizeerida. Samas on oht, et liiga jäik eesmärk võib varjata majanduslikke šokke või finantsstabiilsuse probleeme, ning intressimäärade kiirede muutuste mõju võib langeda tööhõivele ja majanduskasvule.