hõõrdumispiirkondade

Hõõrdumispiirkonnad on kahe või enama keha kontaktpindade piirkonnad, kus suhtelise liikumise ajal toimivad hõõrdumisjõud ning nende omadused määravad liikumise kulgu ja kulumise intensiivsust. Reaalne kontaktala tekib mikroskoopilistest kontaktpunktidest ning on tavaliselt palju väiksem kui nominaalne kontaktpind. Hõõrdumisomadused sõltuvad materjalidest, temperatuurist, keskkonnast ja määrimisest ning võivad muutuda koormuse ja aja jooksul.

Hõõrdumispiirkondi võib jagada kuivaks hõõrdumiseks ja määrdega hõõrdumiseks. Staatiline hõõrdumine on liikumise alustamisel suurem kui kineetiline hõõrdumine, mis kehtib liikumise ajal. Määrdega hõõrdumisel tekib piirfilm või määrdekiht, mis vähendab otsest kontaktpinda ja muudetab hõõrdumisomadusi.

Funktsiooni poolest mängivad hõõrdumispiirkonnad olulist rolli kulumise, energiakadu ja soojuse teket ning seega ka masina efektiivsuse ja töökindluse kujundamisel. Materjalide, määrimisviiside ja töötingimuste valik ning pinnatöötlus parandavad või vähendavad hõõrdumist vastavalt soovile. Geoloogias võivad hõõrdumispiirkonnad kontrollida maakoore liikumist ja maavärinate tekkemehhanisme, olles seotud libisemitingimuste, vedelike ja mineraalsete koostisosade mõjudega.

Mõõtmine ja modelleerimine põhinevad sageli hõõrdumisjõul F = μN ning muude programmide abil rakendatakse rate-and-state friktsiooni ja muid tüübist sõltuvaid mudeleid katselistest andmetest ja simulatsioonidest.