helikõrguse

Helikõrgus ehk pitch on heli tajutav omadus, mille abil saab helisid järjestada madalast kõrgeni. Helikõrgus on peamiselt seotud helilaine sagedusega: mida suurem on sagedus, seda kõrgemaks me heli tajume. Täiendavalt mõjutavad kõrgust ka helilainete koostis (harmooniad) ja kuulmismehhanism, mistõttu sama sagedusega helid võivad kontekstist sõltuvalt anda erineva kõrguse mulje.

Füüsikas on kõrgus seotud põhitooni sagedusega ning selle ümber esinevate harmooniliste komponentide koostoimega. Puhtal toonil vastab kõrgus otse sagedusele; tegelikkuses esinevad helid on sageduste segu, mille põhitoon määrab peamise kõrguse. Oktavide mõiste näitab, et helid, mille sagedused on täpselt kaks korda suuremad või väiksemad, kuuluvad sama kõrgusklassina (neile antakse erinev nimetus, kuid kõrgus on sama).

Skaalad ja häälestus: paljud muusikakultuurid kasutavad 12-pooltoonilist oktavskaalat. See tähendab, et ühe oktavi kõrgus jaguneb 12 ühesuguseks sammuks. Standardhäälestus on A4 = 440 Hz, mis toimib lähtepunktina ülejäänud kõrguste määramisel.

Mõõtmine ja märkimine: kõrgust hinnatakse sageli psühhoacoustiliste skaala abil, näiteks Mel-skala, mis paremini peegeldab inimkuulmise tajumist kui lineaarne sagedusväärtus. Digitaalses muusikas ja helisalvestuses kasutatakse sageli ka täppismustreid ja helikõrgute tuvastamise algoritme.

Rakendused: helikõrgus on keskne mõiste muusika teoorias ja praktikas, häälestuses, möönuste loomisel ning kõnetoonide analüüsis ja akustikas laiemalt.