hallutsinatsioon

Hallutsinatsioon on tajukogemus, mis sarnaneb reaalse tajuga, kuid tekib ilma välist stimulust ning tundub subjektile reaalne. See võib mõjutada ükskõik millist meelt ehk nägemist, kuulmist, maitset, lõhna või keha tunnetust ning seda kogetakse sageli kui tegelikkuse osana, mitte kui mõtle või unistus.

Kõige levinumad vormid on nägemus- ja kuulmishallutsinatsioonid. Nägemuslikud hallutsinatsioonid hõlmavad visuaalseid kujutisi, valgusfotosid või liikuvaid objekte, mida ei ole olemas. Kuulmishallutsinatsioonid võivad olla hääled või helid, mida inimene kuuleb, kuigi väliseid helisid ei esine. Samuti võib esineda somatoelseid (kehalisi) või lõhna- ja maitsehallutsinatsioone. Hallutsinatsioonid võivad olla valikuliselt ühekordsed või korduda pikka aega.

Põhjused ja riskitegurid on mitmekesised. Hallutsinatsioonid võivad ilmneda psüühikahäiretes, näiteks skisofreenias või muudes psühhootilistes häiretes, ning meditsiinilistes seisundites nagu delirium, dementsus, migreen, epilepsia või palavik. Samuti on oluline roll uimastite ja toksiliste ainete tarvitamisel (nt teatud psühhoaktiivsed ained või alkoholi võõrutus). Unepuudus ja sensoorsed deprivaatsioonid võivad samuti esile kutsuda ajutisi hallutsinatsioone.

Diagnoos põhineb tavaliselt kliinilisel hindamisel ja meditsiinilisel ajalool, et eristada tõeline hallutsinatsioon mõjustatud seisundi või teiste tajuprotsesside tõttu tekkinud illusioonidest. Hallutsinatsioonide ravi keskendub nende aluseks oleva seisundi ravile ja turvalisuse tagamisele; vajadusel kasutatakse medikamentoosset ravi psühhootiliste sümptomite leevendamiseks.

Hallutsinatsioonid on nähtus, mis võib esineda eri vanuses inimestel ja erinevates olukordades; nende mõistmine aitab eristada neid alternatiivsetest tajupingutustest ning suunata sobivale ravile.