filtrimaterjalid

Filtrimaterjalid on materjalid, mida kasutatakse vedelike või gaaside eraldamiseks filtratsiooniprotsessis. Need võivad moodustada nii füüsilise barjääri kui ka adsorptsioonipinna, millele kinnituvad osakesed. Filtrimaterjalide kasutusvaldkonnad hõlmavad veepuhastust, toiduaine- ja joogitööstust, õhu filtreerimist ning meditsiini- ja tööstusprotsesside rakendusi.

Filtrimaterjalide klassifikatsioon põhineb filtratsiooni viisil. Depth-filtratsioon kasutab materjali sügavustes hoitavaid osakesi; pinnafiltratsioon keskendub kinnitumisele pinnale; membraanfiltratsioon kasutab spetsiaalset membraani eraldamiseks, hõlmates mikro-, ultra- ja nanofiltratsiooni ning vajadusel reverse osmosi. Näidetena depth-filtritele on diatomee-kieselguhr, tselluloos ja klaaskiud; pinnafiltritena kasutatakse tavaliselt kiud- või nonwoven-katteid ning membraanidena polümeer- või keramikamembraane.

Peamised materjalid on tselluloos, sünteetilised kiud (polüpropüleen, polüester, PES, PVDF), klaasikiud ja keraamika. Anorgaanilised lisa- ja filteraidadena kasutatakse diatomee-kieselguhrat, aktiveeritud süsinikku ja zeoliite. Vormidena on filtrimaterjalid kiududest koostatud kettad, kiudvõrgud ja õhukesed membraanid.

Olulised valikutegurid on poorsus ja poorsusjaotus (poore suurus), vooluhulk, keemiline ja temperatuuriline vastupidavus, mehaaniline tugevus ning vedeliku ja protsessi ühilduvus.

Hooldus hõlmab ummistuste ennetamist ja puhastust (backwashing), filtrielemendi regenereerimist või asendamist, kvaliteedikontrolli ning jäätmete käsitlemist. Filtrimaterjalide valik sõltub protsessi nõuetest, ohutusest ja keskkonnamõjust.