adsorptsioonipinna

Adsorptsioonipind on pind, millele aineosakesed adsorbeeruvad ehk kinnituvad adsorptsiooni teel. See on tavaliselt materjali pind, millel on suur pindala ja palju aktiivseid kohti, kus adsorbatid võivad van der Waals'i jõudude või keemiliste sidemete abil kinnituda. Adsorptsioon võib toimuda gaaside, vedelike või lahustunud ainete puhul ja on oluline nii keskkonnahoius kui ka tööstusprotsessides.

Protsess jaguneb peamiselt kaheks mehhanismiks: füüsikaline adsorptsioon (physisorption) ja keemiline adsorptsioon (chemisorption). Füüsikaline adsorptsioon koosneb peamiselt van der Waals'i jõududest, on tihti pöörduv ja sõltub temperatuurist ning rõhust. Keemiline adsorptsioon kaasab tugevamaid keemilisi sidemeid ning võib olla püsivam. Üldiselt on protsessi käigus oluline temperatuur ja rõhk ning adsorbatist ja pinnast sõltuvad omadused.

Pinnalised omadused määravad adsorptsiooni efektiivsuse: pindala, porosus ja funktsionaalsed rühmad. Väga olulised on materjalid nagu aktiivsüsi, silikaat, zeoliidid ja MOF-id. Isothermide mudelid, näiteks Langmuir (monolayer, homogeenne pind) ja Freundlich (heterogeenne pind), kirjeldavad adsorptsiooni sõltuvust rõhust; teised mudelid nagu Temkin ja Dubinin–Radushkevich kasutatakse ka.

Kasutusalad hõlmavad vee ja õhu puhastust, gaaside eraldust ja salvestamist, katalüsaatori toe pakkumist ning sensorite tööd. Regeneratsioon ja desorbeerimine võimaldavad adsorptsioonipinda korduvaks kasutamiseks.