epiduraalanesteesiaga

Epiduraalanesteesia ehk epiduraalanalgeesia on piirkondlik anesteesia, mille käigus süstitakse lokaalne anesteetikum epiduraalruumi, mis asub seljaaju ümbritseva kihi, epiduraalse koe vahel. Protseduur võib luua nii kõnekõike analgeesia kui ka kirurgilise bloki ning sageli kasutatakse epiduraalkatetrit pikaajaliseks analgeesiaks.

Kasutusvaldkonnad ja vormid: kõige tavalisem on sünnitusanalgeesia, mis pakub valu kontrolli sünnituse ajal. Lisaks kasutatakse epiduraali madalamate alade kirurgias (nt vaagen, reie, puus) ja mõnel juhul kroonilise alaselja või radikulaarsete valude ajutiseks leevendamiseks. Kateteri jätkuva infusiooniga on võimalik pakkuda püsivat analgeesia. Sageli kombineeritakse kohaliku anesteetiku (nt bupivakaiin, ropivakaiin) with opioididega (nt fentanüül, morfiin); mõnikord rakendatakse kombinatsiooni spinaalkanali ravimiga (CSE).

Protseduur ja hooldus: teostatakse steriilsetes tingimustes tavaliselt lamavas asendis, nimmepiirkonnas (L2–L3 või L3–L4). Epiduraalkateteter paigaldatakse ja vajadusel jääb see püsivalt avatuks infusioonivarustuse või bolusmanustega. Patsienti jälgitakse vererõhu, lämmataluvuse ning tundlikkuse ja liikumise taseme järgi.

Kõrvaltoimed ja riskid: peamised riskid on vererõhu langus, mis võib vajada vedelikku või vasopressor-i; postrural peavalu duraalpunktiooni tõttu; infektsioon või epiduraalne hematom; närvikahjustus või katetri ummistus. Vastunäidustused hõlmavad märkimisväärseid verejooksuhaigusi/koagulopaatiat, infektsiooni paigas või patsiendi otsust, ning teatud olukordi, kus epiduraalanalgeesia ei ole sobiv.

Kasu: võimaldab efektiivset ja kontrollitavat valu leevendust, säilitades patsiendi teadvuse ja võimaluse liikuda; lühendab stressireaktsiooni ja võib parandada sünnituse kogemust või operatsioonijärgset taastumist.