emissioonide

Emissioonid tähistavad ainete, energia või kiirguse vabanemist keskkonda. Õhu emissioonid on eriti oluline teema kliima- ja õhukvaliteedi kontekstis, kuid emissioonid võivad esineda ka vees ja mullas. Emissioonide mõistmine hõlmab nende kogust, laadi ja allikaid ning nende mõju keskkonnale ja tervisele.

Emissioonid jagunevad peamiselt kas kasvuhoonegaaside (GGE) ja teiste heitgaaside ning osakeste vahel. Kasvuhoonegaaside hulka kuuluvad näiteks süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), lämmastikoksiid (N2O) ning fluoritud gaasid. Teised olulised emissioonid hõlmavad süsinikmonooksiidi (CO), lämmastikoksiide (NOx), sulfiidid (SO2) ja suspendeeritud osakesi (PM2.5 ja PM10). Emissioonide allikad on peamiselt inimese põhjustatud, kaasa arvatud energia tootmine, tööstus, transport ning põllumajandus, kuid osa emissioonidest on ka looduslikud või looduslikult esinevad.

Mõõtmine ja aruandlus põhinevad rahvusvahelistel juhistel ning riiklikes inventuurides. Emissioone hakatakse sageli väljendama CO2-ekvivalendis (CO2e), mis võimaldab erinevate gaaside mõju kliimale võrrelda. Riigi tasandil kogutakse andmeid ning esitatakse need rahvusvahelistele foorumitele, näiteks ÜRO kliimamuutuste konventsioonile (UNFCCC). Poliitika ja tehnilised lahendused keskenduvad heitkoguste vähendamisele, energiajulgele, tõhususele, taastuvenergia kasutusele ning hinnasüsteemide ja regulatsioonide rakendamisele, et parandada õhukvaliteeti ja leevendada kliimamuutusi. Emissioonide jälgimine on seetõttu keskne osa keskkonnakaitse ja enamiku riikide kestlikkuse strateegiatest.