elektronegatiivsele

Elektronegatiivsus on keemiline omadus, mis kirjeldab aatomi suutlikkust meelitada sidemees-elektrone enda poole keemilises sidemes. See on suhteline mõõtühik, mis aitab ennustada keemiliste sidemete polarisatsiooni ja molekulide käitumist. Kõrgem elektronegatiivsuse väärtus tähendab, et aatom tõmbab sidemees-elektrone tugevamalt enda poole.

Elektronegatiivsust mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas aatomi tuumalaeng ja aatomiraadius. Aatomid, millel on suurem tuumalaeng ja väiksem raadius, kipuvad olema elektronegatiivsemad, kuna tuuma positiivne laeng on elektronidele lähemal ja tugevamalt mõjus. Elementide elektronegatiivsus perioodilisussüsteemis suureneb üldiselt vasakult paremale ja alt üles. Seega on halogeenid, nagu fluor ja kloor, väga elektronegatiivsed, samas kui leelismuldmetallid ja leelismetallid on vähem elektronegatiivsed.

Elektronegatiivsuse kontseptsiooni töötas esmakordselt välja Ameerika keemik Linus Pauling, kes koostas elektronegatiivsuse skaala. Paulingu skaala ulatub umbes 0,7 (tseesium) kuni 4,0 (fluor). Seda skaalat kasutatakse keemiliste sidemete polarisuse hindamiseks. Kui kahe aatomi elektronegatiivsuse vahe on suur, on side tõenäoliselt iooniline. Kui vahe on väike, on side kovalentne, kuid polaarse kovalentsusega. Kui vahe on nullilähedane, on side mittepolaarne kovalentne. See omadus on oluline molekulide reaktiivsuse ja füüsikaliste omaduste mõistmiseks.