elektrolüüdina

Elektrolüüdina on aine, mis lahuses või sulamises dissotsieerub ioonideks ning seeläbi võimaldab elektrivoolu juhtimist elektrokeemilises rakus. Ioonid, tavaliselt katioonid ja anioonid, kannavad lahuses elektrilaengud vooluna elektronesüsteemi vahel.

Elektrolüüdid jagunevad tugevaiks ja nõrkadeks. Tugevad elektrolüüdid dissotsieeruvad täielikult lahustudes, mistõttu nende lahused juhivad hästi elektrivoolu (näiteks HCl, H2SO4 vees, NaCl lahus). Nõrgad elektrolüüdid dissotsieeruvad osaliselt ning nende lahused juhivad väiksema lugejaga voolu (nt atsetaat või mõned orgaanilised happed). Mitteelektrolüüdide lahustes ionid ei moodusta peaaegu ühtegi vabalt liikuvat ioni, mistõttu nad juhivad elektrit väga halvasti.

Oluline on mõista elektrolüüdide roll elektrijuhtivuses ja keemilistes protsessides. Lahuse või sulamuse ioonid moodustavad elektrivoolu kandjad, mis võimaldavad elektroodide vahel toimuvaid redoxreaktsioone, elektrokeemilist puudutust ja hajutust. Juhtivus sõltub ionite kontsentratsioonist ja temperatuurist: suurendades kontsentratsiooni või temperatuuri suureneb juhtivus, kuigi kontsentratsiooni tõustes võib molaarsusjuhtivus langeda mitmete iooni–i või ioonide koostoimete tõttu.

Rakendused hõlmavad akude ja elektrolyütide lahenduste koostisi, elektroforeesi ja elektrokeemilist metallide katmist. Liitiumioonakude elektrolüüdid tavaliselt koosnevad soolast orgaanilises lahustis (näiteks LiPF6 EC/DMC). Ohutusnõuded on olulised, kuna paljud elektrolüüdid on korrosiivsed, rõhutavad tuleohtlikud või toksilised ained. Ajalooliselt on kontseptsiooni arendanud Arrhenius, kelle teooria elektrolüütidest aluseks sai 19. sajandi lõpus.