elektrolüüdide

Elektrolüüdide on ained, mis lahustamisel või sulatamisel vees või muus polaarmolekulaarses lahustis annavad ioonid ning muutuvad seega elektrijuhtivaks. Need ioonid on laetud osakesed, mis võivad vabalt liikuda ja transportida elektrilaengut. Elektrolüüte leidub nii looduses kui ka neid toodetakse tööstuslikult.

Tavalisteks elektrolüütideks on paljud soolad, happed ja alused. Näiteks keedusool (naatriumkloriid, NaCl) lahustub vees naatriumioonideks (Na+) ja kloriidioonideks (Cl-). Happed, nagu väävelhape (H2SO4), dissotsieeruvad vees vesinikioonideks (H+) ja sulfaatioonideks (SO4 2-). Alused, nagu naatriumhüdroksiid (NaOH), jagunevad vees naatriumioonideks (Na+) ja hüdroksiidioonideks (OH-).

Elektrolüütide lahused on olulised paljudes looduslikes protsessides ja tehnoloogilistes rakendustes. Elusorganismides mängivad elektrolüüdid, nagu naatrium, kaalium, kaltsium ja magneesium, keskset rolli närvisignaalide edastamisel, lihaste kokkutõmbumisel ja vedelikutasakaalu reguleerimisel. Elektrokeemias kasutatakse elektrolüüte akude ja kütuseelementide töös, kus nad vahendavad ioonide liikumist erinevate elektroodide vahel. Ka elektrolüütiline sadestamine, kus metallikiht kantakse pinnale, tugineb elektrolüütide olemasolule. Elektrolüütide kontsentratsioon lahuses mõjutab otseselt selle elektrijuhtivust.