kokkutõmbumisel

Kokkutõmbumine on biofüsioloogiline protsess, mille käigus koe või elund lühenevad ning pingulduvad vastusena stimuleerimisele. See hõlmab peamiselt skelet- ja silelihaseid ning võib viia ka veresoonte ahenemise või organite suurenenud toonuse tekkeni. Kokkutõmbumist reguleerivad närviimpulsid, hormoonid ja rakusisesed keemilised signaalid.

Lihassüsteemis toimuv kokkutõmbumine on peamiselt lihassõlmede vahelise ristühenduse moodustumise tulemus, kus aktiini ja müosiini filamentide vahel toimub kontraktsioon ja kiud lüheneb. Skeletilihaste korral vajalik Ca2+ ioonide vabanemine ning ATP kasutamine võimaldavad ristühenduste moodustumist ja kontraktsiooni jätkumist. Silelihases, näiteks veresoonte ja reproduktiivsüsteemi kudedes, reguleerivad kontraktiivsust kalmoduliin ja müosiin kergekaalulised kinoosid ning protsessi kontrollivad hormonaalsed signaalid ja ökoloogilised stimulusfaktorid.

Kokkutõmbumise tüüpe eristatakse sageli vastavalt jõu ja liikumise suunale: isotoonne kokkutõmbumine, kus lihas lüheneb, isomeetriline (statiline) kokkutõmbumine, kus lihas ei muuda pikkust kuid tekitab toonust; ning lisaks kontrasntseerivad kontseptsioonid nagu konntsentriline (lühenev) ja ekstsentriline (pikenev) kokkutõmbumine. Vaskulaarne kokkutõmbumine viitab veresoonte silelihase ahenemisele ja vereringe muutustele; emaka kontraktsioonid on olulised sünnituse ja tsükliliste protsesside jaoks.

Kliinilises ja igapäevasel kontekstis on kokkutõmbumine oluline mõiste: see ilmneb normaalses liikumises ja vereringes, kuid patoloogiliste muutuste korral võib tekkida krambid, spasmid, kontraktuurid või trombotsed sündmused, mis vajavad diagnoosi ja vajadusel ravi.