vedelikutasakaalu

Vedeliku tasakaal ehk vedelikutasakaal kirjeldab keha vedeliku koguste ja jaotuse püsivust. See hõlmab rakusisest vedelikku (rakkudes) ja rakuvälist vedelikku ning nendevahelist ümberjaotust. Õige tasakaal on vajalik vereringe, neerude ja ainevahetuse jaoks.

Regulatsioon sõltub janu tundest, neerude funktsioonist ja endokriinsüsteemist. Vasopressiin (antidiureetne hormoon) suurendab neerude vee tagasihaardumist; aldosteroon suurendab naatriumi ja sellega vett. Natriureetilised peptiidid (ANP, BNP) vähendavad vedeliku mahtu ja soola tagasihaardumist.

Vedelikutasakaalu häired võivad tulla dehüdratsiooni või vedeliku liigse kuhjumisena. Dehüdratsioon tekib ebapiisava vedeliku tarbimise, oksendamise või diaröa, higistamise tõttu. Liigne vedelik võib tulla südame-, neeru- või maksahaiguste tagajärjel ja põhjustada turseid ning hingamisraskust. Soolase tasakaalu häired võivad viia hüponaatreemiani või hüpernatreemiani.

Häire hindamine põhineb kehakaalu jälgimisel, uriini mahul ja vereanalüüsidel (naatrium, osmolaarus). Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid vedeliku ja elektrolüütide osas.

Ravi keskendub aluseks oleva põhjuse ravile. Dehüdratsiooniga manustatakse suukaudset või intravenoosset vedelikku (tavaliselt isotooniline lahus, nt 0,9% NaCl); hüpervolemia korral piiratakse vedeliku ja soola tarbimist. Jälgitakse kehakaalu, uriini ja vereanalüüse ning kohandatakse ravi vastavalt patsiendi seisundile.