peptiidid

Peptiidid on lühemad aminohappejärjestused, mille vahelised seosed on peptiidsidemete kaudu. Iga peptiid koosneb aminohapetest, mis on järjestatud kindlas järjekorras ning mille puhul nende järjestus määrab molekuli keemilised omadused ja funktsioonid. Peptiidside tekib, kui ühe aminohappe karboksüülrühm reageerib järgmise aminohappe vaba aminogrupiga, eraldub hüdrogeen. Peptiidide pikkus varieerub: dipeptiidid (kaks aminohapet), tripeptiidid (kolm) ja oligopeptiidid (lühemad kui umbes 20 aminohapet). Kui ahel pikeneb veel, nimetatakse seda polüpeptiidiks ja tavaliselt peab see lõpuks moodustama valgu.

Looduslikult esinevad peptiidid võivad olla lineaarse või tsikliku kujuga ning nende lõppu võivad pärineda lisatud rühmad või modifikatsioonid. Tsüklilised peptiidid, disulfiidsed sidemed ja teiste modifikatsioonide kaudu omandavad nad sageli unikaalseid omadusi, näiteks suurenenud stabiilsus või spetsiifiline retseptoriga seostumine.

Funktsioonid ja kasutusalad: peptiidid toimivad signaalmolekulidena ning võivad olla hormoonid (näiteks insuliin), neurotransmitterid või nende pre- ja neuropeptiidid. Nad võivad tegutseda antibiootikumidena, reguleerida immuunsust või olla rakusignaalide võtmeteks. Tehnoloogias ja meditsiinis kasutatakse peptiidide keemilist sünteesi terapeutilisteks ravimiteks, diagnostikaks või uurimistöödeks. Peptiidid on ka looduses laialdaselt esinevad bioaktiivsed komponendid ning nende uurimine aitab mõista valkude ja rakulise kommunikatsiooni mehhanisme.