elektrolüütidest

Elektrolüütidest rääkides peame silmas aineid, mis lahustamisel või sulatamisel muutuvad elektrit juhtivateks lahendusteks või sulamiteks. See elektrijuhtivus on tingitud vabalt liituvate ioonide olemasolust. Elektrolüüdiks võib olla näiteks soolhape, väävelhape, naatriumhüdroksiid või kaaliumkloriid.

Elektrolüütide lahendused on väga levinud paljudes looduslikes ja tehnoloogilistes protsessides. Näiteks sisaldavad inimkeha vedelikud, nagu veri, higi ja uriin, mitmeid elektrolüüte, mis on olulised närvi- ja lihasfunktsioonide, vedelikutasakaalu ning happe-aluse tasakaalu reguleerimiseks. Elektrolüütide tasakaalu häired võivad põhjustada tõsiseid terviseprobleeme.

Keemiatööstuses on elektrolüüdidel lai kasutusala. Neid kasutatakse elektrolüütilises lahustamisel metallide tootmisel, näiteks alumiiniumi ja vase tootmisel. Samuti on elektrolüüdilahused paljude keemiliste reaktsioonide keskkonnaks. Akudes ja patareides toimivad elektrolüüdid voolu kandjatena, võimaldades keemilise energia muundamist elektrienergiaks.

Elektrolüüte liigitatakse sageli nende tugevuse järgi. Tugevad elektrolüüdid dissotsieeruvad peaaegu täielikult ioonideks, juhtides elektrit hästi. Nõrgad elektrolüüdid dissotsieeruvad vaid osaliselt, juhtides elektrit vähem. Mitte-elektrolüüdid aga ei sisalda vabu ioone ja ei juhi elektrit üldse.