Mitteelektrolüüdid

Mitteelektrolüüdid on keemilised ühendid, mis lahustudes vees praktiliselt ei anna ioone. See tähendab, et need ei juhi elektrit. Erinevalt elektrolüütidest, mis dissotsieeruvad või ioniseeruvad lahuses, jäävad mitteeletrolüüdid molekulaarsel kujul.

Tavalised mitteeletrolüütide näited on suhkrud nagu sahharoos ja glükoos, samuti etanool ja uurea. Nende lahused ei sisalda piisavalt vabu ioone, et tekitada märkimisväärset elektritaktsust. See erinevus elektrolüütide lahuste elektrilises juhtivuses on oluline nende omaduste määramisel ja rakendustes.

Mitteeletrolüütide füüsikalised ja keemilised omadused lahuses on sageli seotud nende molekulide omavaheliste interaktsioonidega ja lahustiga, mitte ioonide olemasoluga. Näiteks mõjutavad nad lahuse külmumis- ja keemispunkte sarnaselt teistele lahustunud ainetele, kuid nende mõju on tingitud osakeste arvu kontsentratsioonist, mitte nende elektrilaengust. Sellega seoses on mitteeletrolüüdid olulised kolloidkeemia ja füüsikalise keemia uuringutes, eriti osmootse rõhu määramisel.