eksponeerimise

Eksponeerimine on protsess, mille käigus isik, ese või süsteem pannakse kokkupuute tingimustega, et hinnata nende mõju või võimaldada soovitud tulemuste saavutamist. Mõiste on levinud paljudes valdkondades, näiteks fotograafias, radiatsiooniohutuses, kemikaalohutuses, epidemioloogias ning keskkonna- ja töötervishoius.

Fotograafias tähistab eksponeerimine valguse kogust, mis jõuab filmile või digitaalsele sensorile. See sõltub ava (f-stop), säriaja ja ISO väärtustest; nende kolm tegurit moodustavad eksponeerimise põhilise kontrolli. Õige eksponeerimine tagab hea heleduse ja detailid, samas kui liigne või puudulik valgus võib detailid kaotada või pildi üle- või alarekviida.

Kokkupuude kahjulike teguritega, nagu kiirgus või kemikaalid, nimetatakse samuti eksponeerimiseks. Siin hinnatakse kontakti ulatust, kestust ja teekonda organismi; doos või kontsentratsioon ning teekonna kvaliteet määravad tagajärgi. Radiatsioonis kasutatakse doosi eksponeerimise hindamisel sieverte (Sv) ja doseerimisel arvesse võetakse võetud doonuse mõju.

Epidemioloogias ja keskkonnamõõtmistes käsitletakse eksponeerimist kui isiku või elanikkonna kokkupuudet teguritega; seda hinnatakse erinevate meetoditega, näiteks eneseküsitlustega, biomarkeritega või keskkonnamõõtmiste abil, et mõista dose–reaktsiooni suhet ja riske.

Eksponeerimise juhtimine keskendub kokkupuudete vähendamisele läbi tehniliste lahenduste, tööpraktikate, isikukaitsevahendite ja reguleerivate normide ning riskikommunikatsiooni.