radiatsiooniohutuses

Radiatsiooniohutus ehk radiatsiooni kasutamise ja käsitlemise ohutuse tagamine, et vähendada kiirgusest tulenevat ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale. See valdkond hõlmab okupatsioonilisi ja avalikku ohtu, meditsiinilisi rakendusi ning tuuma- või kiirgusõnemaid seoseid elukeskkonnas.

Kolm põhiprintsiipi on õigustus, kaitse optimeerimine ja doosi piirangud. Õigustus tähendab, et iga kiirgusega seotud tegevus peab andma selgelt kasuluse võrreldes riskidega. Kaitse optimeerimine tähendab, et kiirgusega seotud meetmed ja töökorraldus on paigutatud nii, et saadav doos on võimalikult väike, kuid vajalik taseme harilikult säilitatakse. Doosi piirangud rakenduvad nii tööl kui üldsusele, et kogunenud dooside tase ei ületaks kehtestatud piiranguid.

Rakendused ja sisu. Radiatsiooniohutust tagatakse töökohal, kus kiirgusega tegeletakse, meditsiinis (diagnostika, radioteraapia), ning keskkonnas, kus on tegelemist radioaktiivsete materjalidega või ohtlike kiirgusallikatega. Tööandjate ja asutuste ülesandeks on kaitseplaani koostamine, doonimõõtmised (dosimetria) ja regulaarne seire annustes ning riskide hindamine. Mõisted nagu efektiivne doos, doosi kiµind, kiirgusallikate eripära ning isikukaitsevahendid on igapäevases kasutuses.

Regulatiivne raamistik hõlmab riiklikke ja rahvusvahelisi standardeid ning järelevalvet. Organisatsioonid nagu IAEA, ICRP ja WHO aitavad määratleda piirid, juhiseid ja parimaid tavasid. Kõik meetmed keskenduvad ennetusele, teaduslikule hindamisele ja valmisolekule hädaolukordade korral.

Hädaolukorrad ja kriisijuhtimine hõlmavad varakult sekkumist, kiirgus- ja radioloogiline monitorimine, dekontaminatsiooni ning kiirgusallikate ohjatud hooldust. Radiatsiooniohutus on seetõttu pidev, koostöö- ja riskide juhtimise küsimus, mille eesmärk on kaitsta nii inimesi kui keskkonda.

---