eeskujulisus

Eeskujulisus on nimisõna, mis kirjeldab omadust või olekut, kus isik, organisatsioon või kogukond kujutab endast teistele näidet või rollimudelit. Selle kvalitatiivse mõõtme puhul nähakse käitumist, väärtusi või tulemusi, mida teised soovivad jälgida ja imiteerida. Eeskujulisus saab ilmneda nii isiklikus eetikas, organisatsioonilises kultuuris kui ka avalikus diskursuses.

Sõna moodustub sõnast eeskuju ("näide, rollimudel") ning sufiksitest -lisus ja -us, mis märgivad kvaliteeti. Seetõttu viitab eeskujulisus sageli nähtavale ning tajutavale näidule eetilises või sotsiaalses kontekstis. Mõiste on levinud kirjanduses ja analüüsides, kuid ei ole fikseeritud tehniline kontseptsioon, vaid sõltub kultuurilistest normidest.

See mõiste on kasutuses eetika, sotsioloogia, juhtimise ja avaliku arutelu kontekstis ning seda kasutatakse, et arutada, milline isik või institutsioon võiks või peaks olema ühiskonna jaoks eeskujuks. Eeskujulisust hinnatakse sageli võrreldes olemasolevate normidega ning see võib olla nii positiivne kui kriitiline hinnang, sõltuvalt sellest, kas käitumine vastab lubadustele ja ootustele.

Seotud mõisted hõlmavad eeskujulikku (exemplary) käitumist ning eeskuju kui näidet, millest võetakse õppust. Eeskujulisuse arutelu puudutab sageli moraalse autoriteedi, vastutuse ja institutsioonilise legitiimsuse küsimusi.