dialüüs

Dialüüs on neerupuudulikkuse ravimeetod, mille eesmärk on asendada neerude puudulik funktsioon: verest eemaldada jääkained ja liigsed vedelikkus, ning tasakaalustada elektrolüüte ning happesuse taset. Dialüüs aitab leevendada uremia sümptomeid ja säilitada elutähtsaid funktsioone, kuid see ei ole neerude täielik taastumine.

Peamised dialüüsi vormid on hemodialüüs ja peritoneaaldialüüs. Hemodialüüs viiakse läbi spetsiaalses dialüüsimasinas, mis puhastab verd kunstliku filtreerimissüsteemi kaudu. Vere pääs kõtub tavaliselt arteriovenoosse (AV) fistuli, AV-grafti või mõne keskse kateetri kaudu; seansid toimuvad enamasti haigla või dialüüsikeskuse tingimustes, kolm korda nädalas ja iga seans kestab tavaliselt 3–5 tundi. Peritoneaaldialüüs kasutab kõhuõõne peritoneaalmembraani filtrina: dialüüslahus süstitakse kõhuõõnde, vedelik ja jääkained filtreeritakse ning lahus tühjendatakse välja, mille järel protseduurid võivad olla ambulatoorsed või kodused.

Ravi apprendamiseks on oluline sobiv verejuurdepääs (AV-fistul või -graft või kateeter) ning sobiv toitumine ja vedelikutarbimine. Dialüüsimise adekvaatsus hinnatakse laboratoorsete näitajate ja seansside efektiivsuse alusel.

Võimalikud riskid hõlmavad infitseerimist (peamiselt PD puhul või kateteri kasutamisel), hüpotensiooni, krampoone ja vedeliku tasakaalu järsku muutumist. Dialüüs on elutähtis, kuid mitte ravi, mis jätab võimaluse neeru siirdamiseks või edasiste hooldusplaanide jaoks.