blokkkopolümeerid

Blokkkopolümeerid on polümeerid, mis koosnevad kahest või enamast erinevast homopolümeerist, mis on lineaarselt ühendatud. Need erinevad homopolümeerid moodustavad polümeeri pikkuses kindlad "blokid". Nende struktuur eristab neid juhuslikest kopolümeeridest, kus erinevad monomeeriüksused on juhuslikus järjestuses. Blokkkopolümeerid võivad olla din-blokid (A-B), triblokid (A-B-A või B-A-B) või mitme blokiga kopolümeerid. Erinevate blokkide omadused ja nende järjestus määravad blokkkopolümeeri makroskoopilised omadused.

Blokkkopolümeeride tootmisel kasutatakse mitmeid polümerisatsioonitehnikaid, sealhulgas elavat polümerisatsiooni, mis võimaldab täpselt kontrollida blokkide pikkust ja järjestust. Need materjalid on tuntud oma ainulaadsete füüsikaliste omaduste poolest, nagu näiteks võime moodustada iseorganiseeruvaid nanostruktuure, nagu lamellid, silindrid või sfäärid, sõltuvalt blokkide suhtelisest pikkusest ja ühilduvusest. Need nanostruktuurid muudavad blokkkopolümeerid atraktiivseks mitmesuguste rakenduste jaoks.

Blokkkopolümeere kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades. Nende iseorganiseeruvate omaduste tõttu on nad väärtuslikud materjalid membraanide, nanopartiklite, ravimikandjate ja nanolitograafia jaoks. Neid kasutatakse ka termoplastsete elastomeeride tootmisel, mis ühendavad kummi elastsuse plastide töödeldavusega. Lisaks leiavad nad rakendust liimide, katete ja erimaterjalide koostises. Blokkkopolümeeride mitmekülgsus ja nende struktuuri võimalusest tulenevad omadused muudavad need oluliseks materjaliks tänapäeva teaduses ja tehnoloogias.