Blokkkopolümeeride

Blokkkopolümeerid on polümeerid, mis koosnevad kahest või enamast erinevast homopolümeerplokist, mis on omavahel keemiliselt seotud. Need polümeerid erinevad juhuslikest kopolümeeridest, kus erinevad monomeerid on polümeeri ahelas juhuslikult paigutatud, ning gradientkopolümeeridest, kus monomeeride koostis muutub järk-järgult. Blokkkopolümeeride struktuur võimaldab neil omandada omadusi, mis ei ole saavutatavad ühegi homopolümeeri või juhusliku kopolümeeriga.

Blokkkopolümeerid võivad olla kahte tüüpi: diblokk- (AB) ja triblokk-kopolümeerid (ABA või BAB). Diblokkkopolümeerid koosnevad kahest erinevast blokist, mis on ühendatud ühest otsast, samas kui triblokkkopolümeerid koosnevad kolmest blokist, kus keskmine blokk on ümbritsetud kahest identse või erineva otsablokiga. On ka keerukamaid struktuure, nagu multiflokkkopolümeerid, mis sisaldavad rohkem kui kolme erinevat plokki.

Blokkkopolümeeride füüsikalised ja keemilised omadused sõltuvad nende koostisblokkide suurusest, järjestusest ja keemilisest olemusest. Need omadused muudavad blokkkopolümeerid potentsiaalselt kasulikuks paljudes rakendustes, sealhulgas pindaktiivsete ainete, meditsiiniliste materjalide, nagu ravimikandjad ja koetehnoloogia, ning tööstuslike rakenduste, näiteks membraanide ja nanostruktuuride valmistamisel. Nende ainulaadne koostis võimaldab neil moodustada mikrofaase eraldunud struktuure, millel on oluline mõju nende funktsionaalsusele.