bensiinimootorites

Bensiinimootorid, bensiinil töötavad sisepõlemismootorid, on masinad, mis muundavad bensiinis sisalduva keemilise energiat mehhaaniliseks tööks. Nendes põlemine toimub segunemata õhu ja bensiiniga ning süüteküünla abil. Töökäik põhineb Otto tsüklil, mis jaguneb neljaks faasiks: sisselaske, tihendamise, töö ja heitgaasifaasis.

Esimesed bensiinimootorid jõudsid laialdase kasutusele lõpus 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Otto ja teised leiutajad arendasid kütusesegamis- ja süüte süsteeme; 20. sajandi teisel poolel hakati üha enam kasutama kütuse sissepritset, mis hõlmas nii port-sissepritse kui otse-sissepritse süsteeme, ning see tõi kaasa tõhususe parendamise ja parema kiirenduse.

Kõige levinum tüüp on neljataktiline bensiinimootor; mõnel rakendusel on ka kahetaktilised mootorid. Olulised komponendid hõlmavad süüte süsteemi, kütusesissepritse süsteemi, sisselaske- ja heitgaasikanaleid ning jahutussüsteemi. Kaasaegsed mootorid kasutavad tipptasemel valvetingimusi ja ventiilsüsteeme (OHV/DOHC) ning ülelaadimist (turbo- või mehhaaniline).

Bensiinimootorid kasutavad tavaliselt bensiinist koostatud kütust, mida võib segada etanooliga (nt E10, E85). Tõhusus sõltub konstruktsioonist, kuid tavaliselt jääb see 25–35 protsendi vahele. Täiendavad tehnoloogiad nagu turbohäiring, otse-sissepritse ja ajastatud valvetingimused aitavad suurendada võimsust ning vähendada kütusekulu ja heitmeid, kuid suurendavad keerukust.

Emissioonid sisaldavad CO2, NOx ja HC ning neid kontrollitakse katalüsaatorite ja mootori juhtimisega. Tulevikus on bensiinimootorid järjest enam hübriid- või elektriliste süsteemide osad, mis vähendavad fossiilkütuse kasutust ja emissioone.