annustamisest

Annustamisest on meditsiini ja farmakoloogia valdkond, mis tegeleb ravimite annuste ja manustamisviiside määramisega. See hõlmab annuse suurust, manustamismeetodit, korduste sagedust ning kogu ravi kestust, eesmärgiga saavutada soovitud ravi toime ja vähendada kõrvaltoimete riski.

Mõiste ja ulatus: Annustamine viitab ravimite annustamise reeglitele ja protsessile, mille aluseks on ravimi omadused, patsiendi seisund ja ravi eesmärk.

Peamised mõisted: annus (annuse suurus), annustamisskeem, laadinannus, hooldannus, annustamissagedus, kumulatiivne annus.

Faktorid: annuse suurust mõjutavad patsiendi vanus, kehakaal, neeru- ja maksafunktsioon, rasedus ja imetamine, kaasuvad haigused, geneetilised tegurid ning ravimite koostoimed. Ravimi omadused, nagu imendumine, jaotumine, metabolism ja eritumine ning toime tugevus, mängivad olulist rolli annuse määramisel.

Manustamisviisid: suukaudne, intravenoosne, intramuskulaarne ja subkutaalne manustamine. Arvutamine: mg/kg, mg/m2 või fikseeritud annus. Jälgimine: terapeutiline ravimi jälgimine on oluline ravimite puhul, millel on kitsas terapeutiline indeks; vajadusel annuseid kohandatakse ja kontrollitakse vere taset ning kõrvaltoimeid.

Spetsialised valdkonnad: pediatria ja geriatria, onkoloogia ja intensiivravi, kus annustamine peab arvestama vanuse ja haigusseisundiga.

Seaduslik ja praktiline raam: annustamispõhimõtted põhinevad ravimi infolehel, kliinilistel juhenditel ja riiklikel ravijuhistel; arstid ja apteekrid vastutavad õige annuse ja manustamisviisi tagamise eest; vigade ennetamiseks kasutatakse standardseid protseduure ja kontrolli.