manustamismeetodit

Manustamismeetod on ravimi või toimeaine patsiendile manustamise viis. See määrab, kuidas ravim jõuab organismi, kus see toimib ning millal ja kui kaua toime püsib. Manustamismeetodid mõjutavad ka ravimi biosaadavust ja toime kiirust.

Põhilised jaotused on süsteemsed ja kohalikud manustamisviisid. Sistemne manustamine hõlmab enteraalset teed (suukaudne või rektaalne) ning parenteraalset teed (intravenoosne, intramuskulaarne, subkutaanne). Kohalik manustamine hõlmab nahale või limaskestadele mõeldud vorme (kreemid, salvid, silmatilgad, kohalike toimega pihustid) ning inhalatsiooni ja transdermaalseid süsteeme.

Valik sõltub ravimi omadustest ja ravitoime nõuetest. Olulised kaalutlused on ravimi bioavailability ja toime kiirus, samuti patsiendi omadused (vanus, kehakaal, neeru- ja maksafunktsioon, koostöövõime), ravi eesmärk ning ohutus. Mõnel juhul eelistatakse kiiret või kogu keha katvat süsteemset manustamist, teisel juhul lokaalse toime või lihtsustatud kasutamise jaoks kohalikke vorme.

Praktikas otsustab manustamismeetodi valiku arst või apteeker ning valik võtab arvesse ravimi vormi, koostööd patsiendiga ning võimalikku kõrvaltoimet. Õige meetod tagab ravimi tõhusa imendumise, vähendab riske ja parandab ravimi järgimist.

Näited: suukaudne tablett või vedel lahus on sageli esmane valik pikaajalise kontrolli jaoks; intravenoosne manustamine kiire toime jaoks; inhalatsioon bronhodilataatorite või teiste kopsufunktsiooni mõjutavate ravimite puhul; transdermaalsed plaastrid pakuvad pikaajalist toime; rektaalsed vormid lastel või iivelduse korral.