Altistumistestid võivad hõlmata erinevaid kokkupuuteviise, näiteks inhalatsiooni (õhu kaudu sissehingamine), dermalset (naha kaudu) või suukaudset (suu kaudu) kokkupuudet. Neid tehakse nii labori- kui ka väliskeskkonnatingimustes, ning neid võivad viia ellu nii in vivo uuringud (elusorganismidel, sh loom- või inimesevolinikel) kui ka in vitro või bilanimaalsetesse mudelitesse põhinevad lähenemised. Töö- ja keskkonnaohutuse, toksikoloogia ja tootearenduse kontekstis kogutakse andmeid näiteks imendunud annusest, biotransformatsioonist ja kõrvalmõjudest.
Altistumistestide läbiviimisel rõhutatakse standardiseeritud protokollide järgimist, kvaliteedi kontrolli ja tulemuste usaldusväärsust. Uuringud laaditakse üles riskihindamiseks: määratakse ekspositsiooniskeemid, kogutakse biokeskkonna või biomarkerite näiteid ning hinnatakse makrodose ja mõju vahelisi seoseid. Eetilised nõuded: inim- või loomkatsetes peab olema asjakohane läbivaatus ning riskide jaotamise ning nõusolekute tagamine.
Euroopa Liidus ja teistes jurisdiktsioonides on altistumistestid tihti seotud kokkupuute- ja ohutuse hindamise raamistikega, sealhulgas kemikaalide registri, eksponeerimise piiride ja toimingute standardite järgimisega. Tulemusi kasutatakse otsustusprotsessides, mis puudutavad töökeskkonna piirnorme, tarbijakaitset ja keskkonnahäirete ennetust.
Kokkupuude hindamine on keeruline ning tulemused võivad varieeruda sõltuvalt mudelitest, inimesepopulatsioonidest ja keskkonnateguritest. Eetilised ja praktilised piirangud ning extrapolatsiooni vajadus võivad mõjutada andmete üldistatavust. Seetõttu kombineeritakse sageli mitme allikast pärinevaid andmeid riskide parema hindamise nimel.