akrediteerimis

Akrediteerimis on ametlik kinnitamine, mille annab volitatud asutus või akrediteerimiskogu, et organisatsioon või programm vastab eelnevalt kindlaks määratud standardidele ja nõuetele. Akrediteerimine võib puudutada tervet institutsiooni, teatud õppekavu, laboratooriume, meditsiiniliste või teaduslike tegevuste kvaliteeti ning ka kontrollimisi sertifitseerimisorganisatsioonide kontekstis. See on erinev kui sertifitseerimine toote või isiku jaoks ning keskendub organisatsiooni suutlikkusele ja kvaliteedijuhtimise süsteemi toimimisele.

Uasutus- ja valdkondade lõikes jaguneb akrediteerimine sageli kahte põhistruktuuri: institutsionaalne akrediteerimine, mis hindab organisatsiooni üldist kvaliteedi- ja juhtimissüsteemi ning selle suutlikkust pakkuda usaldusväärseid teenuseid või õppekavu, ning programmi või osakonna akrediteerimine, mis keskendub konkreetse õppekava või teenuse spetsiifilistele standardidele ja õppijate tulemuste kvaliteedile. Laboriteaduse, meditsiini või testimise valdkonnas on levinud ka tehnilise pädevuse või pädevushindamise akrediteering.

Protsess koosneb tavaliselt taotluse esitamisest, enesehindamisest vastavalt standarditele, välises hindamises osalevate ekspertide läbivaatamisest ning auditi külastusest. Selle järel teeb akrediteerimiskogu otsuse ja määrab akrediteerimise kehtivusperioodi ning vajadusel järelevalve- ja korduva hindamise tingimused. Kehtivusperiood on sageli mitu aastat, pärast mida järgneb uuendamise hindamine.

Standardide ja organite tasandil põhinevad akrediteerimised sageli rahvuslike ja rahvusvaheliste raamistikude alusel. Näiteks maailmas kasutatakse sageli ISO/IEC 17011 (akrediteerimiskogude nõuete üldised kriteeriumid), ISO/IEC 17025 (laborid), ISO/IEC 17021 (akrediteeritud hindajad ja organisatsioonid). Eraldi on olulised Euroopa standardid ja juhised kõrg- ja kutsehariduse kvaliteedi tagamisel, sealhulgas ESG (Standards and Guidelines for Quality Assurance in the European Higher Education Area) ja ENQA liikmelisus.

Akrediteerimise peamised eesmärgid on tagada kvaliteet ja ühtlus, suurendada usaldusväärsust ning parandada õppe- ja uuringute tulemusi ning teenuste kvaliteeti. Samas on see ressursimahukas ja suurendab sõltuvust standardite järgimisest, mis tuleb arvestada nii institutsioonide kui meetodite valikul.