raamistikude

Raamistikud, ehk raamistikude mõiste, viitavad kontekstuaalsetele ja teoreetilistele struktuuridele, mis määravad probleemi mõistmise, uurimisküsimuste suuna, meetodite valiku ja tulemuste tõlgenduse piirid. Mõiste on laialt levinud nii akadeemilises kirjutises kui ka avalikus arutelus, poliitika ja meedia analüüsis. Genitive plural vorm „raamistikude“ tähistab mitu sellist raamistikku või olukordades rakendatavate raamistike kogumit.

Raamistikul on tavaliselt mitu tasandit. Teoreetiline raamistik kirjeldab põhieeldusi ja kontseptsioone, mille põhjal nähtust uuritakse. Metodoloogiline raamistik määrab uurimismeetodid ja andmete kogumise viisi. Poliitiline või organisatsiooniline raamistik kirjeldab, milliseid eesmärke, väärtusi või regulatiivseid nõudeid uuring arvesse võtab. Erinevaid raamistikke kasutatakse nii teaduslikes töödes kui ka meediapildis, kus narratiivi ja tõlgendust suunatakse teatud vaatenurgaga.

Kasutus uuringutes ja analüüsides on raamistik tavaliselt seotud uurimisküsimuste seadistamisega, valimi määramise ja andmete tõlgendamise raamistikuga. Raamistikud võivad olla kriitilised: erinevad raamistikke võivad sama nähtuse kohta tuua erinevad järeldused, mistõttu tehakse sageli raamistikukriitiline võrdlus ja kaalutakse alternatiivseid lähenemisi.

Seosed ja piirid: Raamistikud ei kirjuta tegelikkust lõpuni, vaid pakuvad viise, kuidas sellele mõelda ja mida tähele panna. Nad võivad aja jooksul muutuda uute tõendite või vaatepunktide valguses, mistõttu on oluline neid mõistlikult kriitiliselt hinnata ning vajadusel ajakohastada.