struktuuridele

Struktuuridele viitab mõiste, mis kirjeldab, kuidas osad moodustavad terviku ning kuidas nende omavahelised suhted mõjutavad süsteemi omadusi ja toimimist. Struktuurid on tavaliselt hierarhilised ning neil on funktsioonid, mis kujundavad terviku käitumist ja pikaajalist stabiilsust.

Kasutusalad sõltuvad valdkonnast. Loodusteadustes uuritakse molekulaarseid ja rakulisi struktuure (nt DNA, valgud, rakumembraanid) ning geoloogias kihte ja suuremahulisi moodustisi. Arhitektuuris ja mehhaanikas tähendavad struktuurid kandvaid osi ja nende jõudude ülekandmist ning toodavat stabiilsust. Keeleteaduses kirjeldatakse struktuure lause- ja sõneridade korraldusena ning süntaksi seaduspärasusi. Sotsiaalteadustes viitavad struktuurid institutsioonidele, rollidele ja suhtlusvõrkudele, mis määravad sotsiaalse korra.

Metoodiliselt käsitletakse struktuure nii vormi kui ka funktsiooni kaudu. Analüüs hõlmab sageli hierarhiamudeleid, võrkude ja graafide kasutamist ning statistilisi meetodeid, mis aitavad mõista, kuidas struktuur mõjutab süsteemi käitumist ning kuidas see reageerib muutustele.

Näited: DNA molekuli struktuur määrab geneetilise info avaldumise; arhitektuurilised või insenerstruktuurid kannavad koormusi ja tagavad ehitise stabiilsuse; keeleteaduses moodustavad struktuurid lausete tähenduse; sotsiaalsed struktuurid määravad institutsioonide ja rollide järjestuse.