aeratsioonis

Aeratsioon on protsess, mille käigus lisatakse vedelikule gaas, peamiselt õhku, eesmärgiga suurendada lahustunud hapniku kogust, parandada segu ning soodustada oksüdatsiooni ja bioloogilisi protsesse. See on oluline mitmetes valdkondades alates reovee- ja joogivee puhastusest kuni akvakultuuri ning biotehnoloogiliste protsessideni.

Aeratsiooni mehhanismid ja meetodid jagunevad peamiselt kaheks: difuusoriga aeratsioon ja pinnaline aeratsioon. Difuusorid asetatakse tavaliselt veekihi alla ja vabastavad õhu mullidena, suurendades hapniku lahustumist ja kontaktpinda gaasiga. Pinnaline aeratsioon tekitab veepinnal liikumist ja segadust, kasutades pinnale paigaldatud aeraatoreid või segajaid. Mõlemad meetodid võib kombineerida sõltuvalt soovitud massi- ja hapnikuülekandest.

Aeratsiooni peamised rakendused hõlmavad reovee puhastust, kus aktiveeritud muda protsessis ja aeratsioonilagoonides mikroorganismid lagundavad orgaanilist ainet hapniku abi kasutades; akvakultuuri, kus DO tase peab olema piisav kalade ja teiste organismide jaoks; biotehnoloogilisi protsesse ja fermentatsiooni, kus hapniku ülekannete kontroll määrab toodangu kvaliteedi ja kiiruse; ning joogivee töötlemist, kus aeratsioon aitab eemaldada lõhnu ja lahustunud aineid ning soodustab rauda ja mangaani oksüdeerumist.

Disainimõõtmed ja jälgimine keskenduvad lahustunud hapniku kontsentratsioonile (DO), hapnikuülekandekiirusele (kLa), energia- ja ruumaktsioonidele, ning võimalikele probleemidele nagu vaht, ummistused ja ökoloogiline stress. Õige aeratsioonikava pakub efektiivse hapnikuvaru, parem bioloogiline lagundamine ja optimaalsed operatsioonikulud.