Võlaõigusseadust

Võlaõigusseadus (VÕS) on Eesti eraõiguse peamine õigusakt, mis reguleerib kohustusi, mis tekivad lepingutest ja lepinguvälistest alustest. Seadus seab üldised põhimõtted ning täpsustab konkreetsete lepingutüüpide korral kohustuste sisu, täitmise viisi ja rikkumise tagajärjed. Eesmärgiks on tagada õiglane ja kindel kohustuste ning õiguste toimimine eraõiguslikus suhtluses.

Seadus koosneb üldosast ja eriosadest. Üldosa käsitleb kohustuste tekkimise aluseid, tõlgendamist, täitmist, viivitamist, lõpetamist ja tagastamist ning heas usus tehingu põhimõtet. Eriosa reguleerib konkreetseid lepingutüüpe, näiteks müügilepingut, laenulepingut, teenuste osutamise lepingut, töövõtulepingut ja mandaatlepingut.

Võlaõigusseadus reguleerib lisaks kahju hüvitamist ja lepingulisi sanktsioone rikkumise korral, kaasa arvatud viivisintressid ja vajadusel õiguskaitsevahendid. See sisaldab sätteid nõuete ülekandmise (nõude võõrandamine), novatsiooni ning nõuete vananemise (preskriptsiooni) kohta. Seadus pakub raamistiku nii lepinguliste kui ka lepinguväliste kohustuste korral ning seab kindlad tingimused täitmise, kahjude hindamise ja õiguskaitse kasutamise jaoks.

Võlaõigusseadus on Eesti tsiviilõiguse üks keskseid norme ning seda kohaldatakse koos teiste eraõiguslike ja tarbijakaitsega seotud õigusaktidega. See toimib eraomandi ja kohustuste õiguse üldise raamistikuna.