võõrandamine

Võõrandamine on õiguslik tegevus, mille käigus muudetakse omandiõigust või muud omandiga seotud õigust ühe isiku või juriidilise isiku poolt teisele isikule. See hõlmab vabatahtlikku võõrandamist, nagu müük, kingitus või vahetus, ning mõnel juhul ka kohustuslikku võõrandamist avaliku huvi või seaduse alusel (expropriation).

Õiguslik alus ja toimimise põhimõtted. Eestis reguleerivad võõrandamist peamiselt võlaõigusseadused ning eraldi seadused, mis puudutavad kinnisomandi ülekandmist. Realiseeritakse notariaalse tehinguna ning omandiõiguse muutus peab olema registreeritud kinnistusraamatus (Riigi Kinnistusamet). Tavapärane protsess hõlmab kokkuleppe koostamist, notari poolt vahendamist ja ostja- ning müüja jaoks vajalikke makseid, pärast mida muudatused kantakse kinnistusraamatusse. Võõrandamine on jõusseadmisel piiratud eksisteerivate koormiste või piirangutega, mis võivad ka kinnistatud mõttes edasi kanda.

Expropriation ehk sundvõõrandamine. Kui tegemist on avaliku võimuga ja objektiivse vajadusega, võib riik või omavalitsus omandi sundvõõrandada ning demonteerida kompensatsiooni, mis põhineb õiglasel turuväärtusel. Kompensatsiooni suurus ja menetlusviisid võivad sõltuda konkreetsetest õigusnormidest ning vajadusel lahendada kohtus või administratiivse menetluse teel.

Käsitletavad õigused ja kulud. Võõrandamisel tekkivad kulud hõlmavad sageli notari- ja kinnistusraamatu tasusid ning potentsiaalset maksustamist kapitali tulule. Uue omaniku õigused tekivad registreerimisega; varasem omanik võib olla kaitstud oma õiguste rikkumise korral.

Seonduvad mõisted: expropriation, võlaõigusseadus, kinnistusraamat, notariaalne tehing.