laenulepingut

Laenuleping on võlaõiguslik leping, mille alusel laenuandja annab laenuvõtjale kindla summa raha või muu vara ning laenuvõtja kohustub selle summa koos kokkulepitud tasudega tagasi maksma. Lepingu sõlmimine formaliseerib osapoolte õigused ja kohustused ning määrab kindlaks laenutingimused, nagu maksegraafik ja tagatised.

Peamised lepingutingimused hõlmavad laenusumma ja valuuta, intressimäär ja intresside arvutamise põhimõtted, tagasimaksegraafik ning tähtajad, võimalikke tasusid (näiteks lepingutasu, haldustasud) ning sanktsioonid viivituste korral. Kui laen on tagatud, loetletakse tagatised (pant, kinnisvara või muu varaline tagatis) ja vajadusel käendajate kohustused. Lepingu võib sisaldada ka eritingimusi, nagu varasem tagasimaksmine, muutused intressimääras või krediidi tingimuste muutmine.

Erinevaid laenulepinguid on olemas: tarbijalaenud (lõpptarbijate jaoks) ja ettevõtete vahelised laenud; tagatiseta ja tagatud laenud. Tarbijalaenude puhul võivad kehtida täiendavad tarbijakaitse tingimused, mis piiravad teatud tasusid ja eeskirju teavituse osas.

Õiguslik raamistik: Eestis reguleerib laenulepinguid peamiselt võlaõigusseadus ning vajadusel erisätted, mis puudutavad tarbijalaene ja finantseerimisasutuste tegevust. Võlaõigusseadus sätestab lepingutingimuste jõustumise, tühistamise ja muudetud tingimuste korraldused. Võlausaldaja ja võlgniku vahelised vaidlused lahendatakse tavaliselt kohus või kokkuleppe teel; rahvusvahelised või erialased klauslid võivad viia vahekohtuteni.