viivitamist

Viivitamist tähendab tegevuste või otsuste edasi lükkamist, sageli teadvustades, et viivitamine võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. See on laialt levinud nähtus ning võib olla ajutine või krooniline ning tekkida erinevate sisemiste ja väliste tegurite koosmõjul.

Põhjused hõlmavad eneseregulatsiooni raskusi, motivatsioonipuudust, ülesande vastumeelsust, hirmu ebaõnnestumise ees ning sageli ka perfektsionismi. Ollisruumis mängivad rolli ka töökeskkond, tähelepanu hajutavad tegurid ja digitaalsed katkestused, mis muudavad alustamise raskemaks.

Teadlased eristavad sageli aktiivset viivitamist ja passiivset viivitamist. Aktiivne viivitamine on mõne jaoks strateegiline lähenemine, kus inimene lükkab tööd edasi, kuid hiljem siiski alustab ja lõpetab sageli õigeaegselt. Passiivne viivitamine on ebaefektiivne edasilükkamine, mis sageli viib lõpptulemuse halvenemiseni.

Tagajärjed võivad olla töö või õppimise tulemuslikkuse langus, suurenenud stress ja viivituste kuhjumine projektides. Mõnel juhul võib viivitamine pakkuda lühiajalist kergendust ebamugavustega tegelemisel, kuid pikaajalises perspektiivis on see tavaliselt kahjulik.

Sekkumine ja ennetus hõlmab ülesannete jagamist väiksemateks sammudeks, konkreetsete tähtaegade seadmist, eesmärkide avaldamist teistele, ajaplaneerimise tehnikate kasutamist (nt time blocking) ning keskkonna kohandamist katkestuste vähendamiseks. Vajadusel võib abi olla kognitiiv-käitumisteraapiast või koolitusprogrammidest, millised parandavad eneseregulatsiooni ja motivatsiooni.