Võimatus

Võimatus on nimisõna, mis tähistab suutmatust või jõu puudumist. See võib viidata nii füüsilisele võimetusele kui ka vaimsele, emotsionaalsele või kognitiivsele piirangule ning laiemalt õiguslikule või sotsiaalsele suutmatusele teatud toimingute sooritamiseks. Võimatus võib olla ajutine või püsiv ning sõltub kontekstist.

Etymoloogia: Võimatus pärineb verbist võima „to be able” ja moodustub lisatud ‑atus‑kaubaga, mis nimetab seisundit. Sõna on seotud vormidega võimetus ja võimsus (vastand), kuid täpne tähendus sõltub kasutuskontekstist.

Kasutus: Igapäevases kõnes kirjeldab võimatus inimese suutmatust või piirangut. See võib puudutada füüsilist tegevuse sooritamist, mõtlemis- või otsustusvõimet, emotsionaalset toimetulekut või muid piiranguid. Akadeemilises ja meditsiinilises diskursuses kasutatakse mõistet üldise või konkreetse suutmatuse kirjeldamiseks ning kontekst määrab, milline piirang on rõhutatud. Kirjanduses ja filosoofias kannab võimatus sageli mõtisklusi inimese vabaduse, vastutuse või olemusliku piirangu kohta ning selle mõju enesetundele ja sotsiaalsetele suhetele.

Seosed: Võimatus on seotud mõistetega võimetus, võimsus ning vanema termini impotentsusga. Nende vahelised varjandid sõltuvad kontekstist ning jaotuvad meditsiinilises, juriidilises ja kultuurilises tekstis erinevalt.