Väljahingamisel

Väljahingamine on hingamistsükli faas, mille käigus õhk väljub kopsudest. See on sissehingamise vastand ning rahulikus hingamises on väljahingamine peamiselt passiivne protsess, mida soodustab kopsude ja rindkere elastsus ning diafragma lõdvestumine. Vajadusel võib väljahingamine toimuda ka aktiivselt, näiteks füüsilise koormuse ajal või olukordades, kus kehal on vaja suurendada õhuvahetust.

Passiivne väljahingamine tekib peamiselt kopsude ja rindkere elastsusest; diafragma lõdvestumine loob kopsude mahu vähenemise ning õhk väljub. Aktiivse väljahingamise korral kaasatakse kõhu- ja rindkere lihaseid, mis suurendavad siseõhu rõhku ja suruvad õhku välja.

Hingamiskeskus asub ajus, peamiselt medulla oblongata ja ponsis, ning reguleerib väljahingamise rütmi ja sügavust. Keemilised retseptorid CO2, O2 ja pH tasemel annavad signaale, mis kohandavad hingamise sageli vastavalt organismi vajadustele. Tahtlik kontroll hingamise üle on võimalik läbi ajukoore, näiteks sügava või rahuliku hingamise ajal, kuid see peab järgima keha vajadusi.

Väljahingamine on oluline kõnes, laulmises ja köhimises. Spiromeetria abil hinnatakse väljahingamise mahtu ja kiirust ning see aitab hinnata kopsude tööd. Hingamisteede obstruktsioon, nagu astma või krooniline obstruktiivne kúdb, võib muuta väljahingamise pikkust ja jõudlust, muutes õhuvoolu väljumise aeglasemaks ja raskemaks. Terminoloogias kasutatakse sageli mõistet väljahingamine; grammatilised vormid, näiteks väljahingamisel, viitavad tegevuse toimumisele.