väljahingamise

Väljahingamine on hingamise osa, mille käigus õhk väljub kopsudest. Rahulikus hingamises on väljahingamine peamiselt passiivne protsess: kopsude elastne tagasi tõmbumine ja rindkere lõõgastumine viivad kopsud kokku ning õhk liigub välja. Inhaleerimine ja väljahingamine moodustavad hingamistsükli, mille jooksul keha tagab gaaside vahetuse, sh süsinikdioksiidi väljaheitmise.

Kui väljahingamist on vaja teha aktiivselt—näiteks köhimisel, kõnes või intensiivse füüsilise koormuse ajal—kasutatakse lisajõu hingamisharjutusi. Kõhulihased (rectus abdominis ja obliquus) ning sisemised roidevahelihased suruvad diafragma ülespoole ja suurendavad kopsudes rõhku, mis kiirendab õhu väljapääsu. Selline aktiivne väljahingamine esineb ka laulmisel, köhimisel ja muudes olukordades, kus kontrollitud väljahingamine on oluline.

Väljahingamist mõjutavad kopsude elastsus, rindkere jäikus ning hingamisteede vastupanu. Haiguste puhul, nagu krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (COPD) ja astma, võib väljahingamine olla raskem ja pikem, mis vähendab õhuvoolu efektiivsust ning muudab väljahingamise laadne kontrolli keerulisemaks.

Meditsiinis hinnatakse väljahingamist sageli spiromeetria abil. Olulised näitajad on FVC ehk forced vital capacity ja FEV1 ehk forced expiratory volume in the first second. Nende väärtuste jälgimine aitab hinnata ventilatsiooni taset ning haiguste raskust ja ravi efektiivsust. Väljahingamine on oluline osa igapäevastest tegevustest, kuid ühtlasi keskne element erinevates hingamissüsteemi harrastustes ja rehabilitatsioonis.