väljahingamist

Väljahingamist ehk väljahingamine on hingamissüsteemi faas, mille käigus õhk väljub kopsudest ja hingamisteedest. See järgneb sissehingamisele ja koos sellega moodustab tavapärase hingamistsükli. Tavaliselt on väljahingamine passiivne protsess, mida põhjustavad kopsude elastsus ja diafragma lõõgastumine. Aktiivne väljahingamine toimub koormuse korral või kui on vaja suurendada õhuvoolu, näiteks intesiivse füüsilise töö, köhimise või laulmise ajal, ning lisanduvad rindkere- ja kõhu lihaste kokkutõmbed.

Regulatsioon ja kontroll: hingamissagedus ning väljahingamise sügavus on peamiselt autonoomselt reguleeritud ajutüve hingamiskeskuste poolt, mida mõjutavad kemoreseptorid ja vere keemiline koostis (peamiselt CO2 tase). Teadvustatud kontroll võimaldab väljahingamist pikendada või teha lühemaks, mis on oluline näiteks kõne, laulmise või meditatsiooni ajal.

Funktsionaalne tähtsus: väljahingamine on võtmetähtsusega gaasivahetuses, sest see vabastab keha süsinikdioksiidist ja aitab säilitada happe-aluse tasakaalu. Peale selle moodustab see osa hingamisteede ja üldise keha stressi ning taastumise mehhanismidest. Väljahingamist saab optimeerida erinevates valdkondades, nagu ühine hingamisharjutused joogas ja laulutekstide õppimine, kus kontrollitud väljahingamine parandab jõudlust ja lõõgastust.

Tüsistused ja haigused: kroonilised hingamishäired, näiteks obstruktiivsed haigused või kopsu liigsurve, võivad väljahingamist muuta—õhu väljumine võib olla raskem või aeglasem ning see võib kaasa tuua õhu jäädvumist kopsudes. Lisaks võivad infektsioonid või põletikud mõjutada hingamisseadme funktsiooni ning väljahingamise tõhusust.

Etymoloogia: sõna väljahingamist koosneb eestikeelsest đoõnda‑lemisest "välja" ehk välja ning "hingama" ehk hingata; nimisõnaline vorm viitab toimingule, mis puudutab välja hingamist.