Välisinvesteeringu

Välisinvesteeringu mõiste viitab kapitali ja varade investeerimisele välisriigi majandusesse: investor paneb raha või omandiõiguse ettevõttesse, mis asub teises riigis. Välisinvesteeringu eesmärk on saada püsiv mõju või kontroll ettevõttes; tavapäraselt defineeritakse see kui omandamine või investeering, mille käigus investoril tekib hääleõiguslike osade üle kontroll või märkimisväärne mõju (näiteks omandatute hääleõiguste osakaal võib olla vähemalt ligikaudu 10%).

Välisinvesteeringu vormid hõlmavad peamiselt kahte peamist kategooriat: otsene välisinvesteering (FDI) ja portfellivälisinvesteeringud. Otsene välisinvesteering hõlmab äri või varade omandamist, uue ettevõtte loomist, ühinemist või ülevõtmist ning reinvesteeritud kasumi kasutamist; see annab investorile kontrolli või suurt mõju ettevõttes. Portfellivälisinvesteeringud hõlmavad väärtpabereid nagu aktsiad ja võlakirjad, mis pakuvad tulu või hinnamuutust, kuid ei anna kontrolli ettevõttes.

Mõju ja riskid: välisinvesteeringud toovad riiki kapitali, teadmisi ja tehnoloogiat, võivad suurendada töökohtade arvu ning ekspordivõimet; samas võivad need suurendada sõltuvust välisest kapitalist ning tuua riske repatriaatsioonist või majanduslikust volatiilsusest. Regulatsioonid ja järelevalve tagavad läbipaistvuse, riigi huvide kaitse ja julgeolekuküsimuste arvestamise.

Mõõtmine: andmed kogutakse riiklikest statistikaametitest ja rahvusvahelistest organisatsioonidest (UNCTAD, IMF, OECD). Välisinvesteeringuid hinnatakse voona (flow) ja laoks (stock), ning need jaotatakse tavaliselt omandatud aktsiate, reinvesteeritud kasumi ja muude kapitaliinvesteeringute vahel.

Eesti kontekst: Eesti on avatud majandus, kus välisinvesteeringud on toetanud IT-, teenindus- ja tootmissektori arengut, pakkudes kapitali, tehnoloogiat ja töökohti. Investeeringute vood ja struktuur on olnud seotud majanduskeskkonna ning Euroopa Liidu reeglite ja kvootidega.