Vaktsineerimise

Vaktsineerimine on haiguste ennetamiseks või nende leviku piiramiseks immuunsüsteemi stimuleerimine vaktsiinide abil. Vaktsiinid võivad sisaldada viiruse või bakteri osi, elusat või inaktiveeritud vormi või sünteetilisi komponente. Need aitavad kehal luua kaitsekeha vastuse, nii et kui inimene hiljem haigustekitajaga kokku puutub, on organism valmis kiiremini ja tõhusamalt reageerima.

Vaktsiinid erinevad koostise ja toimemehhanismi poolest. Inaktiivsed vaktsiinid sisaldavad inaktiveeritud haigustekitajaid. Attenueritud vaktsiinid kasutavad elusat, kuid kergelt nõrgestatud viirust või bakteri. Subühik- või rekombinantvaktsiinid kasutavad vaid teatud osi patogeenist. RNA- või DNA-vaktsiinid annavad geenijupi, mille abil keha toodab kaitsvat valku.

Kliiniline areng ja ohutus: vaktsiinid läbivad eeluurimused ja mitmesuguseid kliinilisifaase (I–III) ning seejärel regulatiivse heakskiitmise. Pärast turule jõudmist on ohutuse ning tõhususe jälgimine jätkuv. Kõrvaltoimed on sageli kerged, nagu kohtavalu või kerge palavik; harva võivad tekkida tõsisemad allergilised reaktsioonid.

Mõju ja tähtsus: laialdaselt rakendatava vaktsineerimisega on vähendatud paljude haiguste esinemist ja tüsistusi ning suurenenud on kogukondlik kaitse ehk herd-immuniteet. Vaktsineerimise kavad on riigiti erinevad ning sõltuvad haiguste riskidest, esinemissagedusest ja tervishoiusüsteemi võimekusest. Vaktsineerimine on oluline osa rahvatervisest ning nõuetekohane ligipääs ja osalemine on soodustatud riigi programmis.