Tõlgendamise

Tõlgendamine on märgi, teksti, sündmuse või nähtuse tähenduse leidmise ja mõistmise protsess. See hõlmab interpretatsiooni, kus kontekst, eelnev teadmine ja eesmärk mõjutavad, kuidas nähtust või teksti lugeja jaoks tõlgendatakse. Tõlgendamine võib olla kirjanduslik, kunstiline, ajalooline, juriidiline või teaduslik ning see sageli kaasab erinevaid tõlgendusviise ja argumente.

Tõlgendamine erineb tõlkimisest: tõlkimine keskendub tähenduse ülekandmisele teise keelde, samas kui tõlgendamine püüdleb tähenduse mõistmisele antud keele, kultuuri või konteksti raames. Tõlgendamise praktikas kasutatakse sageli hermeneutilisi mõtteviise, mis rõhutavad tähenduse loomise dünaamilisust ja teksti või nähtuse vahetut seost kontekstiga.

Tõlgendamist kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades. kirjandusteoste ja kunstiteoste analüüsis keskendutakse autori kavatsustele, teose ajaloolisele taustale ja lugeja/vaataja kogemusele; õiguses on tõlgendamine seotud seaduste ja normide mõistmise ning rakendamisega; ajaloos ja sotsioloogias aitab tõlgendamine mõista sündmuste tähendust ja mõju. Tüüpilised meetodid hõlmavad konteksti analüüsi, tekstuaalset ja semiotilist lähenemist ning hermeneutilist ringi, kus arusaam tekib läbi pideva seoste ja uuendatud tõendite hindamise.

Tõlgendamisel on piiratused ja kriitika: tähendused võivad olla subjektiivsed ning erinevatel lugejatel või kultuuridel võib tulla esile erinev tõlgendus. Praktikas püütakse suurendada ühilduvust ja kriitilist põhja, kaasates mitmekesiseid vaateid ning dokumente.