interpretatsiooni

Interpretatsioon on tähenduse loomise või avastamise protsess, mille käigus antakse või leitakse seletus teksti, signaali, sündmuse või nähtuse jaoks. See hõlmab teksti või nähtuse tähenduse mõistmist kontekstis ning sageli erinevate mõõtmete – keelelise, kultuurilise ja ajaloolise – ühtist arvestamist. Sõna interpretatsioon pärineb ladina keelest interpretatio; eestikeelse vormi areng on tihedalt seotud kirjanduse, õiguse ja teaduse praktikatega.

Valdkonniti on interpretatsioonil erinev rõhuasetus: kirjanduses ja kunstis on eesmärk mõista teose tähendust ja luua mitmeid tõlgendusi; õiguses tähendab see seaduste ja õigusaktide tõlgendamist; keeleteaduses käsitletakse tähendust, semantika ja pragmaka kontekstis; teaduses ja ajalookirjutuses aitab see andmeid tõlgendada ja teooriaid arendada.

Hermeneutika on filosoofiline traditsioon, mis uurib tõlgendamise aluseid ja piiranguid. See rõhutab konteksti, tekstiga ja lugejaga tekkinud dialoogi ning tähenduse sünniks vajalikku interaktsiooni. Tuntuimad teoreetikud nagu Schleiermacher, Dilthey ja Gadamer on arendanud ideid teksti mõistmise ajaloos ja kultuurilises vaates.

Metoodika: tõlgendamiseks kasutatakse kriitilist lugemist, võrdlevat analüüsi, konteksti ja autorivaliku arvestamist ning alternatiivsete tõlgenduste kaalumist. Tõlgendamine on subjektiivne protsess, kuid see peab olema põhjendatud ja läbipaistev; erinevad tõlgendused võivad eksisteerida sama teose puhul.