Tsüanoos

Tsüanoos on naha ja limaskestade sinakas-violetne värvuse muutus, mis tekib, kui arteriaalse vere hapnikusisaldus on madal või kui veres esineb suur deoksühemoglobiinisisaldus. Haiguse nähtavus sõltub deoksühemoglobiinisisalduse kogusest ja tavaliselt on vaja üle umbes 5 g/dL deoksühemoglobiini, et tsüanoosi märgataks.

Tsüanoos jaguneb keskse (keskne) ja perifeerseks (perifeerne). Keskne tsüanoos tuleneb laiemast hapnikupuudusest veres ning võib kaasneda patoloogiatega kopsudes või südames, näiteks kaasasündinud südamerikete, kroonilise kopsuhaiguse või kopsuinfektsioonide korral. Perifeerne tsüanoos tekib enamasti külmumise, vereringe või veresoonte ahenemise tagajärjel ning võib olla piiratud kehaosadega, nagu sõrmed ja varbad.

Sümptomid ja vestlus: tsüanoos näitab üldiselt sinaka varjundina huultel, keelel või küünte servadel. See on tavaliselt märk mõnest põhihaigusest ning võib kaasneda õhupuuduse, väsimuse või südame-kopsu sümptomitega sõltuvalt põhjusest.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel ja täiendavatel uuringutel: pulsioksümeetria, arteriaalne veregaas, vere hapnikuanalüüs, rinnakorvi radioloogia ning vajadusel kardioloogiline või pulmonaarne hindamine.

Ravi keskendub alushaiguse ravile ja hapnikuga toe tagamisele. Kui tsüanoos on põhjustatud keskset hapnikupuudusest, kasutatakse hapnikuteraapiat ja ravi põhilisele kopsu- või südamehaigusele. Perifeersel tsüanoosil keskendutakse soojusele, vereringe stabiliseerimisele ja vältimiseks põhjustavatest teguritest.

Tsüanoos on sümptom, mitte haigus iseeneses, ning nõuab sageli põhjusliku tervikliku diagnoosi ja ravi.