Temperingtemperatuurid

Temperingtemperatuurid on temperimise protsessis terase või muu legora materjali kuumutamise konkreetsed temperatuurid, mida rakendatakse pärast kiirjahutamist (quench), et saavutada soovitud kõvaduse ja sitkuse tasakaal. Temperimine muudetakse vastavalt terasetüübile ja toimimistingimustele ning aitab vähendada terase sisekonkurentsi ja jääkpinget, säilitades lubatud töökindluse.

Üldine jaotus ja mõju. Temperimise temperatuurid asuvad tavaliselt vahemikus umbes 150–650 °C, sõltuvalt terasetüübist ja soovitud lõpptulemusest. Madal temperimine (u 150–250 °C) säilitab suures osas kõrge kõvaduse, kuid vähendab märgatavalt rabedust; keskmine temperimine (u 250–500 °C) annab parema sitkuse ja kukub kõvadus veidi, mis parandab töökorras vastupidavust. Kõrge temperimine (u 500–650 °C) viib märgatavalt madalamama kõvaduseni, kuid oluliselt suurendab plastilisust ja sitkust. Väga kõrge või pikaajaline kõrge temperimine võib viia struktuuri uuesti aparaadistumiseni ning terase teralisuse ja kõvaduse olulise languseni.

Mikrostruktuur ja töökindlus. Temperimise ajal toimub martensiidi lõõgastumine ja kandva süsiniku ümberjagunemine ning karbide täiustatud eelkristalliseerimine. See protsess vähendab lõtva purunemisohtu, vähendab jagurpõõras pingeid ja parandab töökeskkonna sitkust. Taotluse jaoks valitakse temperatuur ja kestus vastavalt terasetüübile (nt süsinisterase, legeeritud terase või tööriistatsete jaoks) ja töötingimustele.

Aja ja kestuse tegurid. Temperimisega seotud tulemus sõltub temperingukõrgusest ja hoidmisajast; paljud tööstusprotsessid kasutavad standardset 0,5–2 tunni kestvat kattetemperatuuri, mis sõltub detailide suurusest ja geomeetriast. Õige temperingumeetodi valik tagab soovitud kombinaatsiooni kõvadusest, kõvadusest ja sitkusest.