Sõidutundlikkusele

Sõidutundlikkusele on eestikeelne mõiste, mis kirjeldab sõiduga seotud tundlikkust – nii juhi tajumis- ja reageerimisvõimet kui ka sõiduki ohutussüsteemide sensitatiivsust erinevates teeoludes. Mõiste keskendub sellele, kui kiiresti ja täpselt inimene või süsteem reageerib ohutust mõjutavatele stiimulitele, nagu libe teepind, vihm, järsud keered või järsud sõidukiliikumised.

Etymoloogiliselt koosneb sõna sõidutundlikkusest: sõidu (või sõidutähtis) ja tundlikkus, ning allatiivne vorm sõidutundlikkusele võib avalduda tekstis näiteks kui “sõidutundlikkusele suunatud meetmed” või “arutelu sõidutundlikkusele mõjuva koolituse üle”.

Kasutus ja kontekstid. Sõidutundlikkust käsitletakse peamiselt kahes peamises kontekstis: inimese ja sõiduki (või süsteemide) tundlikkus sõidutingimustele. Johtide puhul hõlmab see tajumist, tähelepanu ja otsustuskiirust ning valmisolekut kohaneda muutuva liiklusega. Sõiduki tehnoloogias hõlmab see sensorite, andurite ja juhtsüsteemide võimet tuvastada ja reageerida muutustele teel (nt libe pind, püsikiirushoidja ja ASA – anti-sõidukasutussüsteemid). Mõlemas kontekstis on suur tähtsus koolitusel, ohutuskultuuril ja süsteemide disainil.

Mõõtmine ja hindamine hõlmab reaktsioonikiirusi, simulatsioonist või naturaalsetes sõidutingimustes kogutud andmeid ning subjektiivseid hinnanguid juhtimiskeerukusest ja juhtimisvajaduse tasemest. Seotud mõisted on sõidutulemuslikkus, ohu tajumine ja inimsus-tehnoloogiline koostöö.

Sõidutundlikkusele on seetõttu märgiline mõiste nii liiklusohutuse uurimustes kui ka sõidukite arenduses, pakkudes raami mõista ja parandada, kuidas kiiresti ja sobivalt reageeritakse sõidustsenaariumitele.