Säilitustähtede

Säilitustähtede mõiste on teoreetiline kontseptsioon, mis kirjeldab tähti või tähe süsteeme, mille abil võiks pikaajaliselt informatsiooni säilitada ja kättesaadavaks teha. Mõistet on tekkinud astroinformaatika ja spekulatiivse futuristliku kirjanduse aruteludes ning ei ole praegu osa ametlikust astronoomiast.

Tehniline alus põhineb eeldusel, et teatud tähed võivad püsida stabiilsed mitmete aegade jooksul ning neid saab kasutada signaal-kanalina. Informatsioon võiks kodeerida erinevate meetoditega: spektrijoonte modulaatsioonide, pulsatsioonide ajastuse või muude mõõdetavate omaduste kaudu. Kirjutamine, lugemine ja andmete turvalisus nõuavad arenenud tehnoloogiat ning standardiseeritud protokolle, mis tagaksid säilimise ja loetavuse miljoneid või miljardid aastaid.

Ajalugu: Mõiste on põhiliselt esile tõusnud teoreetilistes aruteludes ja kirjanduses, kus vaadeldakse interstellar arhiveerimisvõimalusi või tsivilatsioonide pikaajalisi andmekandjaid. Reaalse praktikani pole säilitustähtede kasutust tõestatud.

Väljakutsed: Peamised takistused on tähtede elutsüklid, signaalide degradatsioon, andmete tihedus ja vea paranduse vajadus ning logistilised ja eetilised küsimused. Lisaks nõuaksid sellised süsteemid universaalset kokkulepet ning kriitilist mõistmist risakriteeriumi tähtede manipuleerimise osas.

Seosed: säilitustähtedega seostuvad teemad SETI, kosmiline arhiveerimine ja astroinformaatorika.